Ärkame selles ilusas linnas. Kül, sajab! Aga vähemalt oli rahulik öö. Jana saab külma veega isegi pea pestud. Mõnus! Jalutame saia ja kohvi järele, nagu hommikul tavaks. Kohvik on vaatega jahisadamale, omaniku koer lesib uksematil ja mõnuleb päikese käes. Kohv on hea, croissant veel parem. Turismiinfost kaart, kohalikus kirikus kontsertelamus (orel ja trompet) saadud, asume matkale mööda roosade kaljude rada. Enne kiire pilk rannale….
Perros-Guirec on linn kuulsa Roosa graniidi ranna ääres, prantsuskeeles Côte de Granit Rose
http://www.perros-guirec.com
Külm, keegi ei uju, Vihma enam õnneks ei saja. Aga turnime mööda kive. Mõnuga poolel teel teeme pikniku. Kajas nurub oma osa. Talle jääb viimane tükike saiast. Kaljud on super. Rada pikk. Tagasi jõudes oleme piisavalt väsinud. Rein kibeleb merre. Vesi on külm, mis külm aga see ei sega üldse mitte. Pleesitama külle ei jää, sest õhk on ca 19C ja tugev tuul teevad olemise külmaks. Oh kadakaid, oh karjamaid! Kadakad kaljude peal. Pärast sööme kohalikus creppe. Polegi prantsusmaa neid veel proovinud… Rein võtab singi-juustuga. Jana juustu-tomatiga. Maitseb hea! Aga õhtuks läheb linnas elu käima. Rahvast muudkui tuleb ja tuleb. Rand saab täis. Ja vesi muudkui tõuseb ja tõuseb. Hämmastav vaatepilt. Liivariba jääb aina kitsamaks.
Asume teele peale 6-t. uue linna suunas. Peatume, et õhtust süüa. Paik ehitatud just ränduritele – WC, vesi, isegi paber olemas. Lauad ja toolid, oh kui mõnus! Aga rekkmehed on ikka tüübid küll. WC on valmis ehitatud, aga nemed käivad ikka põõsas või ratta taga. Ei jaksa mõnda lisasammu teha, seekord näiteks hollandlased.
Granvillesse jõuame 23 paiku. Tundub suur linn. Otsime kohta, kuhu parkida. Mere ääres, suhteliselt ranna lähendal on kämping. Aga kuna on hilja siis on see kinni. Parkimisplats sobib aga täiesti sest väsimus on väga suur.
Pildigalerii:
