9:36 Eesti piir. Koju Mäepalse tn-le jõuame 11:58. Siit algas ka sõit. Sõidetud on 7164,5 km.

Teeme kõrvalpõike Janky ostukeskusesse Varssavis. Sööme hommikust ja joome kohvi KFC-s. Mõnus. Hinnad on toidupoes odavamad kui meil. Edasi sõites põikame sisse ka McCafe-sse. Polegi varem käinud. Koogivalik on hea, ei oska validagi. Rein võtab midagi shokolaadipallide taolist, väga maitsev. Jana proovib maasikakooki ja seegi väga hea. Ja kohv – mmm.

Metsavahel müüakse kukeseeni ja iseennast… St läbisegi seened ja tüdrukud. Vist rekkameeste idüll…

Päikesti näitab vahelduva eduga, Peale suwalkit sööme õhtust Helduri lemmikkohas Tir Portis. 20:08 oleme Leedus, 22:50 tangime Panevezises, Statoilis, ennast ja autot. 00: 17 oleme lõpuks Lätis. Poole 2 paiku Rein enam sõita ei jaksa Keerame ühte bensukasse ja sätime magama. Isegi uni tuleb Läti puhkepeatus kulub marjaks ära… Ei saa me ikka läbi Lätita, ei üle ega ümber, isegi koju sõites mitte…

Kohvi saame tee peal bensukast, ei hakka ise tegema. Kell 12:11 oleme kohas kus Varsavini on 525 km. Vahepeal jääb sadu järgi, lõunaks võtame hääd saksa bratwursti, tõesti nämma. Saade “Kuula rändajat” on taustaks ja 13:23 olemegi Poolas. Tee ehitused iga natukese aja tagant teevad liikluse aeglaseks. Aga ümbrus on siinpool Varsavi teine, kui meie tavalisel Poola marsuudil. Nii hea on näha ka esimest “Statoil” bensiinijaama üle tüki aja. Kohe kodune tunne tuleb, mis sest, et Norra firma. Liiklus aeglane. Poznani jõuame kell 5 läbi. Päris ilus linn, jõe kaldal, palju huvitava arhitektuuriga maju. Paraku on 6 õhtul ja tipptund ja seetõttu jätkuvalt venime. Sööme autos sõidu peal. Kiire maks on 12 zlotti, isegi Poolas kiirtee maksud! Aga sellega saame umb 300 km korralikul teel sõita. Noh nii me vähemalt arvasime, varsti maksime jälle 12 zlotti. Aga see kiirtee on jätkuvalt aeglase liiklusega… Mis parata.

Jõuame oma tuttavasse ööbimiskohta WillaRosa Varssavi lähistel pool 10. Ka tuba on sama! Tuttu!

Kell 12 üritame edasi sõita ja satume märkamatult otse ”lihaletti” ehk siis punaste laternate tänavale. Aknad, mille taga pesudes naised poosetavad igale möödujale. Suht jube vaatepilt. GPS-i juhendamist võib vist “tänada” selle shoki eest. Ei olegi sel aparaadil Brüsselis kerge juhenda õieti keerukatel ristmikel… Seiklust jagub, et õige tee leida.

Kell 13:41 oleme juba Hollandis. Jana esiisade maal. Endiselt sajab uduvihma. sooja on +19 C. 

Jõuame Vaalsi, mis on üsna väike linn, keset põlde ja farme: Hollandi, Saksamaa ja Luxemburgi ristumiskohas. Tõepoolest – kohe kohe kaubamaja taga ongi Saksamaa. Teeme mõned pildid, käime poes. Kohvikus joome Hollandi kohvi ja sööme hollandi saia. Piim on laua peal kannus, kõigile vabalt võtta. Ilmselt pärit neilt musta-valgekirju lehmadelt sealsamast kõrval olevalt niidult .

Jätkuvalt sajab vihma. Suundume Heerlenisse. Tahaks natuke ka hollandi tuulikuid jms näha,Sellepärast otsime turismiinfot. Aga seda pole. Otsustame ise välja sõita ning natuke otsida. Paar huvitavat farimi nägime. aga see oli ka kõik. Kanaleid ei näinud ja tuulikuid ka mitte. Vist sattusime  selles osas valesse kohta. Ainukesed tuulikud mida hollandis nägime, olid kaasaegsed tuulegeneraatorid. :-) 

17:36 oleme Saksamaal.  Tee saksamaa kiirteedel sujub kenasti. Tunnid mööduvad. Vahepeal toidupaus, ja edasi…. kuni istume ummikus. Need pidid siin tuntud-teatud asjad ning üsna tavalised olema. Suund on Hannoveri poole. Kell on juba 21:45 ja ummik ikka liikuma ei hakka. Vihma sajab, autod seisavad, aeg ajalt liigutakse paar meetrit edasi. Tunni aja pärast oleme kohas, kus toimus avarii. Ummiku põhjus nüüd teada – poolakast rekkajuht oli avaraiis. Uni on küll meeletu. Kell näitab juba südaööd, kui ühes parklas peatume ja ööbima jääme.

Aga ülejäänu on paras kannatuste rada… Kitsad-kitsad tänavad, rahvast, poode, toidukohti täis. Vihma sajab, lapsed nutavad, märjad koerad, inimesed. Trügimine, tõuklemine, komistamine, vihmavarju torked. Paras paabel . Klooster ise aga on otseses mõttes muuseum. Kena jalutada ja vaadata aga see on ka kõik. Heiligenkreuziga igal juhul võrrelda ei saa.

Tagasi tuleme 12 paiku. Mõte on süüa, kuid ei leia nii kiiresti head kohta. Lõpuks peatume ühes kaubanduskeskuses et süüa osta ja ehk kohvigi juua. Turbse neil pole, selles veendusime, ilmselt seda nad ei söö. Aga kiirsuppi oli ja seda võtsimegi. Veel üht teist lisaks. Jänesele toorsalatit näiteks. No ja ühele mahlapakile oli kirjutatud 100% purjus. Mmm. Kohvi ostame kaasa ja sõidame edasi. Vahepeal tangime. Kütus on siin kalleim 1.30 eur/l.

Teekond suundub kohta nimega Giverny Gardens. ehk siis aeda, kus maalis kunagi Claude Monet. Uskumatult mõnus ja lihtne – lapsepõlvest tuttavaid lilli täis. Veeaias sillad ja vesiroosid, mis ka Monet maalidel tuttavad. Ja tõepoolest ka Bambus kasvab siin.Tagasi tulles leiame ühe aia tagant kastist õunad, silt juures, et olge lahked. Maitseb täitsa hea.

Vihma tibutab ünneks väga vähe, temperatuur +22C., õhtul +18C.Tangime, sööme, ja võtame automaadist kohvi. On see alles aparaat. Mitu sorti kohvi ka kakaod, ja kuuma suppi. Müntide eest muidugi. Ja see on vist esimene bensukas, kus reaalselt ka dussi alla saab. Seekord me seda ei kasuta, kuigi kiusatus on…

Kusagil poole 11 paiku jõuame Belgiasse ja hakkame ööbimiseks kohta otsima. Leiame Monsi lähedal jõe tagumisel kaldal kõrvalise koha kus ööbida.  Tundub mingi krossirada vms olevat. Jäneste paradiis. Neid kapsab siin autoteede vahel ringi. Ja sajab ja sajab…. Aga uni tuleb ja tuleb…

Perros-Guirec on linn kuulsa Roosa graniidi ranna ääres, prantsuskeeles Côte de Granit Rose
http://www.perros-guirec.com

Külm, keegi ei uju, Vihma enam õnneks ei saja. Aga turnime mööda kive. Mõnuga poolel teel teeme pikniku. Kajas nurub oma osa. Talle jääb viimane tükike saiast. Kaljud on super. Rada pikk. Tagasi jõudes oleme piisavalt väsinud. Rein kibeleb merre. Vesi on külm, mis külm aga see ei sega üldse mitte. Pleesitama külle ei jää, sest õhk on ca 19C ja tugev tuul teevad olemise külmaks. Oh kadakaid, oh karjamaid! Kadakad kaljude peal. Pärast sööme kohalikus creppe. Polegi prantsusmaa neid veel proovinud… Rein võtab singi-juustuga. Jana juustu-tomatiga. Maitseb hea! Aga õhtuks läheb linnas elu käima. Rahvast muudkui tuleb ja tuleb. Rand saab täis. Ja vesi muudkui tõuseb ja tõuseb. Hämmastav vaatepilt. Liivariba jääb aina kitsamaks.

Asume teele peale 6-t. uue linna suunas. Peatume, et õhtust süüa. Paik ehitatud just ränduritele – WC, vesi, isegi paber olemas. Lauad ja toolid, oh kui mõnus! Aga rekkmehed on ikka tüübid küll. WC on valmis ehitatud, aga nemed käivad ikka põõsas või ratta taga. Ei jaksa mõnda lisasammu teha, seekord näiteks hollandlased.

Granvillesse jõuame 23 paiku. Tundub suur linn. Otsime kohta, kuhu parkida. Mere ääres, suhteliselt ranna lähendal on kämping. Aga kuna on hilja siis on see kinni. Parkimisplats sobib aga täiesti sest väsimus on väga suur.

Pildigalerii:

Montresori külas

Hommikul selgub, et vihma on sadanud. Õhk karge ja mõnus. Kell 8 näitas 18 C. Lisaks oli suhteliselt tuuline ka. Tahaks hommikukohvi, aga ei ole terves külas sellist kohta avatud. Sõidame edasi. Teel peatume ühes kenas väikelinnas, kust saame tassi espressot ja toidupoest saia. Sai-sai-sai… ikka ainult sai…

Toursi Katedraal

Toursi jõudes saame kenasti pargitud. Katedraal on lähedal. Jana jaoks hakkavad need katedraalid tunduma üsna ühesugused. Rein vist teab erinevusi ka. Vaatame veel ka kohalikku lossi. Otsime mingit kohvikut, aga tundub et need avatakse alles keskpäeval. Sõidame edasi.

d’Azay-le-Rideau

Järgmine peatus on juba vihmaga Chateau d’Azay-le-Rideau. Parkimine on tasuta ja head see ei tähenda. Nii ongi – rahata sisse ei saa. Maksame 8 eur nägu ja saame vihma käest lossi varju. Väga palju ruume seal pole eksoneeritud, aga hea plidi saab küll. Väljast on täitsa muinasjutuloss, mida ümbritseb vesi. Aias on huvitavad okaspuud ja modernne kunst. Linnas joome kohvi, vahelduseks espressole Cafe au Lait Ilm läheb soojemaks, juba 23 C-ni. Päike vaheldub vihmaga, tuul püsib. Lõpuks ometi saame netti. Tele2 on netipulgaga ühenduse tööle saanud. Kiire e-mailide kontroll ja pangas käik.

Plessis-Mace Kindlus

Järgmine peatus on Plessis-Mace.
Pigem kindlus ehk linnus kui loss. Suht vana, keskaegne. Seest on korda tehtud. Sissepääs taas maksab, aga luusime ise niisama ringi ja teeme pilte-filmi. Huvitavad puud ümberringi, kraavi kallastel luusivad kitsed ja kraavivees ujuvad haned. Ümber lossi vanad, natuke lagunenud müürid. Igal juhul mõnus vaheldus ilutsevatele lossidele. Üks okastega pallike sai puu küljest mälestuseks kaasa võetud.

Chateau Du Plessis-Mace on viieteistkümnendast sajandist pärit kaitsekindlus. Renoveeritud renessansi stiilis.
http://www.chateau-plessis-mace.fr

Edasi sõites teeme kiirtee ääres peatuse. Täisautomaatse puhastussüsteemiga WC tekitas algul parasjagu segadust. Ja isegi tasuta. Valged lehmad on ka siin tee ääres nagu Belgiaski. Isegi paari eeslit saab näha. Mis nad nendega teevad, ei tea, künnavad äkki
Vahepeal jääb vihm ära ja päike piikub korraks. Temperatuur, mis enne näitas +17C on nüüd juba +22C. Kell on 18:11.  Muide, ikka veel pole näinud ühtegi McDonaldsit. Otsime. Esimesel katsel saame tünga! Pedro seda ei teinud, aga Prantsusmaa eksitavad teed juhatavad sildid küll… Uuele katsele. Tänu McDonaldsi eest! Uskumatu, et nii saab öelda, aga seekord saab, sest peale kõhutäie saab seal tasuta netti. Meilid laetud, vajalik info vahetatud ja reisiplaanid ümber mängitud, oleme jälle teel. Päikeseloojang seekord saatmas….

Teel võtame diislit, 1.10 eur/l. Aga õues on vaid +15C. Prr! Ööseks jõuame linna nimega Perros-Guirec. Igal pool 2 tärni hotellid, 60 eur tuba. Hehhee, linn ise mere ääres. Otsi kohta kus sa saad… Lõpuks leiame parkla, kus kenasti ka haagissuvilad on pargitud. WC on olemas ja puha. Hurraa! Autosse ja magama.

Pildigalerii:

Kogu reisialbum:
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Asume sõitma, linnas enam peatust ei tee. Sihtmärk Orleans. Tee peal sõidame laiade-laiade põldude vahel. Vili on juba koristatud. Alles vaid mais ja päevalill… ja veel midagi, mida kaugelt ei tuvasta lihtsalt. Aga maisitõlvik ja üks päevalill tulid trofeeks kaasa küll.

Missa Orleansi katedraalis

Orleansi jõuame 11 paiku. Tundub suhteliselt suur linn olevat. Pühapäevaselt vaikne. Mustanahalised igal pool nagu Prantsusmaale tavapärane. Parkimine igal juhul on tasuta: mitte et me seda ise avastanud oleks aga paar prantsuse härrasmeest nägid meid automaadi juures münte lugemas ja selgitasid asja.
Kui Rein ja Jana Orleansi katedraali jõudsid, oli missa juba alanud… Aga ilus on ikka ja üks ema väikese tütrega soovib meile ka Jumala rahu. Armas! Edasi viib tee pagaritoodete poodi pika saia, baquette järele. See maksab alla euro nagu ikka. Jalutame ühte kohvikusse, kus põhiliselt lotomängijad ja napsutajad. Piimaga kohvi saame nii, et abivalmis proa leti taga kallab espressodele pudelist piima peale. Nii lihtne see ongi! Sai aga saab tee peal üsna varsti otsa… lihtsalt…

Chambord loss

Sõidame rahvusparki Itaallaste karavan tüüpi autode  sabas. Mööda ka nendest ei saa… Mis siis ikka, teo kombel sõit kulub ka vahel marjaks ära. Chateau de Chambord on kena muinasjutuloss. Hulk torne, üks ilusam kui teine. Sissepääs tasuline nagu ikka. Pildistame väljas. WC maksab 0.40 eur. Kohalikud müüvad lossi lähedal mett, veini, pähkleid ja muud huvitavat.  Parkimine läheb 3 eur. Rein otsib piletit… ja näe, leiabki. Edasi.

Chamord loss on olnud algusest peale selleks, et silma paista, muljet avaldad. Pole olnud paik elamiseks, vaid jahilossiks.

• http://www.francethisway.com/places/chateaudechambord.php
• http://en.wikipedia.org/wiki/Ch%C3%A2teau_de_Chambord
• http://bit.ly/chambord-google-pildid

Blois

Järgmine peatus Chateau d’Amboise. Nii me vähemalt arvasime. Tee peale jääb aga kena sadamaga linn – Blois.  Ja seda juba pildistamata jätta ei saa. Seal asuvad mitmed vaatamisväärsused, nagu ajalooline Bloise loss ja katedraal.

• http://en.wikipedia.org/wiki/Ch%C3%A2teau_de_Blois
• http://en.wikipedia.org/wiki/Blois_Cathedral
• http://bit.ly/blois-google-pildid

Amboise

Amboise loss on ilus, jõe kaldal. Aga nagu ikka… raha tahetakse. Teeme

väljas pilte ja tagasi tulles tekib hirmus tahtmine Loire jões ujuda. Mõeldud – tehtud

(mitte mõeldud, mõeldud) ning  natuke eemalt tausta uuritud läheb sõit jõe vastaskaldale

Ujujaid on vähe, jõgi on madal ja kiireloomuline. Aga vesi nii mõnus, nii mõnus! Vedeleme seal kohe tükk aega ja tunneme elust rõõmu. Põhi ja rand on kivi -liiva segune. Üks kivi rändab kaasa. Loomulikult, kui on tegu Janaga – tema ju vana kivikoristaja! Väljas on endiselt +29C. Aga hea, et autol on konditsioneer .

Amboise loss pärineb 11. saj kindlusest kaitses linna jõe poole tulevate rünnakute vastu. 1434 saab lossi omanikuks Charles VII, sealt alates pikka aega tegutsenud kuninglik loss.

• http://www.chateau-amboise.com/en
• http://www.francethisway.com/places/chateauamboise.php
• http://bit.ly/amboise-pildid

Järgmiseks kohaks on Chenonceau. Aga isegi väravast ei lasta ilma piletita sisse. Plussiks on tasuta parkimine. Pileti hind oleks 10.50, selgub et õhtupoole on hinnaks 5 eur.

• http://en.wikipedia.org/wiki/Ch%C3%A2teau_de_Chenonceau
• http://bit.ly/chenonceau-google-pildid

Montressor

Otsisime kohta söömiseks, aga mida pole, seda pole. Hämmastav! Väsinud ja üsna näljased jätkame teekonda. Sihiks on Montressor.

Montressori külla jõudes selgus, et mingi festival oli just lõppenud. Täpsemalt aru ei saanud, aga kokkuköidetud viljavihkude järgi mõtlesime, et mingi lõikuspidu või midagi taolist. Keelest aru ei saa, tõde seega ei teagi. Süüa ka toidukohad ei pakkunud. Otsisime koha piknikuks ja puhkuseks. Küla servas hobusetalli taga on kena niidetud plats. Sätime end kreeka pähkli puu alla ja sööme… no ikka turpse  (kiirnuudleid) ja putru ja võileibu. Meie tavapärane menüü. Auto saame parkima panna kopli kõrvale. Kui välja jätta küla valjukatest kostuv diskotümps, siis on valitud koht vägagi rahulik. Eks hommik on õhtust targem…

• Montressor on väikse mäe otsas olev keskaegne väikelinn. Ümberringi mitmed põllud.  Linnkeses asub väike kirik ja väike ilus loss.
  
• http://www.chateaudemontresor.fr
• http://bit.ly/montresor-google-pildid

Fotogalerii:

Ilus loss vasakul, mäe otsas veel vahitorn. Super! Keegi vilistab mingit meloodiat. Skaut istub kivi otsas ja kirjutab midagi, tervitab viisakalt.  Teeme pisikese jalutuskäigu mööda kitsaid tänavaid, millel öösel autoga seiklesime. Kohalik kirik on suletud. Suundume lossihoovi. Sissepääsuks tuleb pilet osta, aga ei raatsi ega viitsi. Vahepeal on skaute juurde tulnud, tegelevad mingi ülesande lahendamisega vist. Meil on aga teine ülesanne.  Leiame lõhna peale pagaritöökoja ja astume sisse. Mmm… Milline lõhn ja milline valik! Naine leti taga valdab pisut ka rahvusvahelist keelt. Ostame 2 croissanti, 2 kohvi ja 2 pikka prantsuse saia. Läbi siseakna on näha, kuidas poisid saia teevad. Kohvi juurde tuuakse kuuma piima – latte missugune. Jaa – elu on ilus

Lammas kraavis

Lossi ümber olevas kraavis märkame uudishimulikku lammast, kellele see kraav on ilmselt koduks. Ja jääbki La Roche -Guyon seljataha

La Roche-Guyon on linn kindluse kõrval, mis on rajatud juba keskajal 12. sajandil. Kindluse eesmärgiks on kaitsta Seine jõel olevat veeteed Normandiasse.
http://en.wikipedia.org/wiki/La_Roche-Guyon
http://www.larocheguyon.fr
http://www.francethisway.com/places/larocheguyon.php

Ja siis teele Versailles-i poole. Teepeal külastame ostukeskust. Esimene pood kuhu seal suundume on… ei ole pood, WC Toidukast jahime juukseharja kõigepealt, lõpuks ikka Rein ostab kõige odavama ära. Muud kohad: mänguasjapood, apteek, kosmeetika, kantseleitarbed ja raamatud sai ka läbi käidud. Uuesti WC-sse minnes on üllatus – silt näitas naistele, aga sees nii mees kui naine. Neile vist lihtsalt meeldis koos vetsus käia… Prantsusmaa!

Versailles-isse jõudsime nii äkki, et ei saanud arugi. Ühtäkki olid kõik kohad losse täis. Leidsime õnneks ka parkimiskoha, suht kiiresti. Aga väljas oli +31 C ja päike lõõskas lagipähe. Ja milline laviin turiste! Ojee. Meil oli vesi kaasas, coca samuti. Värava tagas üritas paar inimest vett müüa, sees sai aga täesti tasuta oma pudelit veega täita. Seal oli ka mitu vihmutit, mis ringi keerlesid ja peent uduvihma piserdasid. Mõnna! Piletit ostma me muidugi ei läinud, palee jäi seest nägemata, aga õues tegime kõvasti pilte ja filmisime. Asi oli seda väärt! Oleks siis aedagi lastud. No ei! Isegi aeda pääs maksis 8 EUR per nase. Pole võimalik lihtsalt! Tühi kõht ja kuumus andsid märku, et aeg on teed jätkata.

Seal sobivat piknikukohta ei leidnudki, tegime autos võileibu. Auto seisis bensukas. Seal olime enne tankinud ja ülikanget kohvi joonud. Kohvi oli tõesti Espresso – Uhh, karm,  ja polnud ka piima, mida peale juua. Ja kusjuures müüja lõhkus veel ühe kohvitassi ka ära, kahju tast. Jälle teele ja Chartesi ning Bonnevali poole.

Versailles: Versailles’ loss Pariisi lähedal on Euroopa suurim lossi- ja pargiansambel. Loss ehitati Louis XIV ajal 1661–1710. 1682–1789 oli Versailles’ loss Prantsusmaa kuninga, õukonna ja valitsuse residents.
http://www.francethisway.com/paris/versailles.php
http://en.wikipedia.org/wiki/Palace_of_Versailles

Chartres katedraali MIssal

Tegime peatuse Chartres’is kus oli võimalus külastada võimsat katedraali. Ja mitte ainult külastada, vaid ka missal osaleda. Vägev! Oli alles ilus elamus! Tükk aega otsisime parkimismajas oma autot ja seal kaardiga maksta ei saanud, ükski ei töötanud. Edasi sõit Bonnevali.

http://www.sacred-destinations.com/france/chartres-cathedral http://www.francethisway.com/places/chartres.php http://en.wikipedia.org/wiki/Chartres_Cathedral
http://whc.unesco.org/en/list/81

Ööbimiskoht Bonnevali lähedal

Otsime Bonnevalis ööbimiskohta. Pole. Käisime isegi kämpingus, kuid kuidagi ei tahtnud sinna jääda. Linn ise asub jõe ääres. Lõpuks leidsime  teisel pool jõge kena suure piknikuplatsi, laudadega ja puha. Peale meie oli seal veel mitu seltskonda. Tegime õhtusööki ja nautisime augustiõhtut, parte ja soojust… ja pisut vähem lärmakaid naabreid. Kogu naabrite seltskond lahkus 11 paiku ja meie sättisime magama. Ja näe – samad tuvid olid ka siin kohal… aga nüüd Jana juba teab, et tegu ei ole kassikakkudega.

Pildigalerii:

Kogu reisi fotoalbum:
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Umbkaudne teekond:
La Roche-Guyon – Cherence  – Chaussy -Versailles
http://bit.ly/jarereisib10-larocheguyon-versailles

Versailles – Chartres
http://bit.ly/jarereisib10-versailles-chartres

Chartres – Bonneval
http://bit.ly/jarereisib-chartres-bonneval

Sõit läheb esialgu veel läbi Belgia. Link teekonnast toob selgitust:
http://bit.ly/jarereisib10-shengen-reims

Belgias ongi valgete lehmade paradiis! Igal pool aina valged lehmad. Lihatõugu tunduvad olevat. Ühest kohast läbi sõites teeme kohalikus Lidl kaupluses peatuse ja ostame mida vaja.

Prantsusmaale ja Reimsi jõuame lõunaks. Seal on üks ilusamaid katedraale, mida külastada tahame. On tõesti uhke! Aga Prantsusmaa on Prantsusmaa.

Teel Reimsi näeme ühte suurt siga (skulptuuri) mäe otsas. Ilmslt on see sigade piirkond (noh nende lihaloomade ikka). Bensiinijaamas on internet, aga tasuline. Ja meil veab, sest keegi on varem ära lõpetanud ning meile jääb tubli 15 minutit seda kasutada. Saame Dimile kirjutada, et ta meie maha jäänud asjad enda hoole alla võtaks ja Eestisse saadaks.

Reimsi katedraal rajati aastal 1211, praegune kirik valmis 13. saj lõpul. Üks ühtlasema stiiliga Gooti katedraale. Pikka aega Kuningate kroonimise kirik.
http://et.wikipedia.org/wiki/Reimsi_katedraal

Peale Reimsi jõuame Pariisi. Päris karge elamus sõita autoga Pariisi vanalinnas tipptunnil reede õhtul. Küllap tööst väsinud ja närvilised prantslased üritavad sellest vanalinna eksinud turistist kuidagi mööda saada. Sinu sõiduvahend on auto, mida soovid ikka mõlkimata koju tagasi saada, nende sõiduvahenditeks juba mõlkis väikeautod, rollerid, jalgrattad. Sina autojuhina otsid mingeidki sõiduradasid (lootusetu), selgemaid liiklusmärke (hilja). Need, kes on olukorra peremehed, on muidugi prantslased ise…

Leiame lõpuks parkimismaja, turismiinfo ning teeme väikese jalutuskäigu Pariisi tänavatel, Notre Dame-i juurde. Seal lähedal leiame mõnusa söögikoha – ei mitte pransuse krevette, pigem ikka türgi kebabi .

Ööbima sõidame ühte külla, mida on reklaamitud prantsusmaa ilusate külade nimekirjas. Koha nimi on La Roche-Guyon, sellest järgmises blogi postituses.

Pariis oma vaatamisväärsustega on endine ja ka jätkuvalt praegune Euroopa metropol: 1921 oli elanikke peaaegu 3 miljonit, praegu üle kahe miljoni.
http://et.wikipedia.org/wiki/Pariis
http://en.parisinfo.com

Umbkaudne teekond:
Shengen – Reims
http://bit.ly/jarereisib10-shengen-reims

Reims – Pariis
http://bit.ly/jarereisib10-reims-paris

Pariis – Chaussy – Cherence – La Roche-Guyon
http://bit.ly/jarereisib-paristolaroshequion

Reisi Fotoalbum
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Poolel teel avastab Jana, et mõned väga vajalikud asjad ununesid kooli ühika ühte kappi (ravimid, hügeenitarved, vihmavari, föön, pardel jm). Täielik šokk. Midagi ei saa muuta ka selles osas enam. Tahame kiiresti kusagil internetti saada, aga Saksamaal on isegi McDonaldsis tasuline internet. Nöök mis nöök.

Kiirtee on kiirtee, tee peal mõned kohvipausid, võileibu teeme autos (meie kool TCMI on võileivamaterjali eest kenasti hoolt kandnud). Sõidame seni, kuni enam ei jaksa, nii jõuame Luksemburgi välja. Otsime ööbimiskohta ja leiame selle kiiresti kusagilt bensiinijaama lähedalt. Peale meie on seal parklas veel üks rekka. Üsna suure tee lähedal, lausa piisavalt lähedal ja räpane ka üsna… aga oleme väsinud ja nii me autosse magama jääme. Kohaks osutus Remerschen Luksemburgi piiri lähedal.

Remershen on väike Luksemburgi veinitootja küla, kuulub Shengeni kommuuni. Seesama kuulus Shengen, kus kirjutati alla euroopa riikide viisavaba liikumise leping. Kommuun kandis enne Remersheni nime aga muudeti ära Shengeniks aastal 2006, et seostada asukohta 1985 aastal sõlmitud riikidevahelise kokkuleppega.

http://en.wikipedia.org/wiki/Remerschen
http://en.wikipedia.org/wiki/Schengen,_Luxembourg

http://www.schengen-tourist.lu

Umbkaudne teekond:
http://bit.ly/jarereisib10-5paev

Maksime kiirtee maksu nagu kord ja kohus, riskida ei tasu. Tee on kohati trepiline aga muidu täitsa sõidetav, ka liikluskultuur on teine tera kui Poolas. Hea tuttav Tshehhi. Tuttav oli ka peatumispaik Mikulovis, bensiinijaam ning pood. Natuke maad eemal üks lisapeatus ning tankisime ka oma kõhud täis heast-paremast, mis kodunt kaasa võetud…

Austrias piiri peal tasub osta  kiirtee pilet ehk vinjett (10 päeva pilet). Siis tohib minna kiirteele, mis teeb  liiklemise palju lihtsamaks. Aga soovi korral võib vastupidiselt Tshehhile Austrias siiski  maksulise tee välja lülitada. Sõit on siis aeglasem, võtab märksa kauem aega, aga  pärale viib ta kenasti ja mis oluline – väikeste teede ääres näeb ka rohkem ümbruskonda. Pikemas perspektiivis see „kauem“ aga tähendab suuremat kütuse- ja ajakulu.

Mikulovi suunast Viinile lähenev tee on kohati täiesti ümber  ehitatud ja GPS kaotab orientatsiooni, sest tee on nii uus, et seda temal veel kirjas pole. Siis tuleb jälgida teeviitasid, nii palju kui see on võimalik, ning jätkata rahulikult. Küll ühel hetkel GPS tee jälle üles leiab…

Ja uskumatu, kui on kiirusepiirang 80 siis ka sõidetakse 80-90,  mitte sugugi kaks korda kiiremini. Tsivilisatsioonis tagasi!!!

Kas sõitsime kiiremas korras kooli? Vale, kiiremas korras hoopis ühte Viini kaubanduskeskusesse „Shopping City Süd” ehk CSC. Seal mõningad ostud Jana lemmikpoes „C & A“ ning siis tõesti tuligi võtta jalge alla (rataste alla) koolitee. Hea tuttav koolitee Heiligenkreuzi suunas, kaubanduskeskusest umbes 30 min sõitu.

Veel pilte

Sõiduteekond:
http://www.everytrail.com/view_trip.php?trip_id=752167

Aga täna on pühapäev ja meie oleme Poolas, kus suur osa elanikkonnast läheb missale.  Ärkame toredas Villa Rosa öömajas, kus saame missat hoopis telekast vaadata.

GPS seade leidis selle öömaja (motelli) enam-vähem (300 m erinevusega) üles. Väga hea koht vaid 200 eek eest (2 inimest 400 eek). Eestis on sellised kohad 600 eek. Peremees rääkis kenasti vene keelt. Kes iganes otsib Varssavis öömaja, siis soovitan soojalt. Korralikud toad, dush, tv, tasuta wifi, hommikusöök. Kui soovi, siis saab kasutada ise kööki, et seal süüa teha, ka on väljas grillimise koht. Lisaks annab peremees jalgrattaid kasutada kui soovid. Hommikusöögiks oli hea Poola vorst, võileivad, sink, juust, kohv… Mis sa hing veel tahad.

Suund läks ühte Poola soolakaevandusse Krakovi lähedal, kohas nimega Wieliczka. Sellega saab tutvuda järgneval aadressil http://www.kopalnia.pl/
Üks suuremaid sellelaadseid kaevandusi kogu Euroopas. Äitäh Üllele ja Meemole, kes seda soovitasid! Tõeliselt tore elamus.

Maa all kuni 120 m sügavusel on soolakaevandus, kuhu kaevurid on omal ajal peale käikude teinud ka ilusaid kambreid ja isegi kabeleid… Nüüd on seal tore muuseum. Käisime mööda soolakäike ja soolakambreid, kaasa arvatud maaalused soolavee järved. Kogu ekskursioon võttis aega umb 1,5 tundi ja maha tuli kõndida ka umb 1,5 km. Väga huvitav ja kordumatu elamus… Pileti hind tasus asja ära…

„Maapealne“ MacDonaldsi kanaburger maitses päris hästi peale külaskäiku trollide  juurde maa all Otsustasime, et sõidame kooli suunas niikaua, kuni jõuame Tshehhi. Otsus hea, aga teostus on vahel  märksa keerulisem. GPS juhatas meid kiirteele, sõit nagu lepase reega. Siis aga üllatus – see oli maksuline tee, kahel korral küsiti 8 zlotti. See leparee sõit oli päris kallis. Polnud aimugi, et Poolas on ka maksulised teed… Siis sai pandud GPS  tööle nii, et väldib edaspidi maksulisi teid… Sealt meie vead algasidki… Nüüd juhatas ta meid tõesti kõrvalistele teedele. Aga kuna oli pime, ei osanud me midagi kahtlustada. Tee läks järjest kitsamaks, pimedamaks, käänulisemaks. Ja üha kõrgemale, kõrgemale… kuni korraga näed, et ümberringi on täiesti pime, mingid mahajäetud külad, käänuline külatee…Tagatipuks jamas GPS, mis ei osanud enam korralikult arvutada. Mingil ajal sõitsime täiesti „pimesi“. Jah, me ju tahtsime vältida halba ja saime veel hullema. Tahtsime vältida maksulisi teid ja saime mis soovisime. Siit moraal – mitte alati ei ole võimalik elus vältida raskusi, mis tulevad, vastasel juhul valid tee, mis on veelgi raskem ja käänulisem kui senine elu on olnud… Kas pole?

Lõpuks jõudsime Tshehhi piirini ja läksime tagasi kiirteele. Otsisime sobivat kohta ööbimiseks ning jäime pidama teeäärses bensiinijaamas ning ööbisime autos… Automüra oli suur, aga uni veel suurem… Mmmm

Tänased pidldi:

Teekond:
http://www.everytrail.com/view_trip.php?trip_id=747367

Kogu reisi pildialbum:
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Kuna sõit algas Riiast, siis oli 4 tunnine edumaa võrreldes tavapärase sõiduga Varssavisse. See andis võimaluse peatuda Kaunases ja vaadata vanu tuttavaid kohti linnas, kus on “elatud” kaks aastat. Noh mis siis, et vene sõjaväes ja kasarmutes, aga ikkagi Kunases. Käsime peatänavas, kus on omal ajal palju jalutatud, siis kui sai vabu päevi, kaasa arvatud koos ema-isaga, kui nad külla tulid.
Kaunas oli kummaliselt tühi, küllap kuuma ilma tõttu. Puhkepäeval oli parkimine tasuta. Tsepeliinid jäd seekord maitsmata, aga las jääb teiseks korraks, kui nii kuum ei ole….

Peatselt olimegi Poolas. Poola teedel ei ole mingeid muud üllatusi, kui et liikluskultuur on läinud järjest hullemaks. Seal, kus on kiiruse piirang 50 sõidetakse julmalt 90 – 100-ga. Ei saa aru, kas nad ei karda trahvi või kuulavad pidevalt hoiatavat raadiot või arvavad koguni, et isegi kui juhtumisi on rooli taga pastor, siis ei saa tõestada, kas ta kiirustas, kuna kõik teevad seda.

Huvitav on jälgida, et katoliiklikul maal võib käsku väga vabalt rikkuda, peaasi et keegi ei näe. Nii juhtub rahvaga, kes hülgab südames toimiva usu, kelle jaoks pietism on sõimusõna. Aga muidugi, sest viimane nõuab südameusku. Siis läheks ju keeruliseks, sest siis annab südametunnistus pidevalt märku. Seadusega on palju lihtsam hakkama saada. Piisab, kui täidad minimaalsed tingimused ja ülejäänud asjadega saab hakkama.

Pildid 2. päeval:

Kogu reisi pildialbum:
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Sõiduteekond:
http://www.everytrail.com/view_trip.php?trip_id=743040

.. kell 20:00 olime juba Riias.  Tegelikult mitte üldse juba, sest aega läks piisvalt ämarisse sõiduga. Āmarits tulles oli väga ilus, looduskaunis tee Laitse ümbrusest kuni Ruilani. Laitses on väga ilus Laitse loss. Väga heas korras tundub olevat. Ka Ruilas oli mõis. Peatumiseks polnud seekorda aega. Soovitan soojalt sinna kanti sõita ja Eesti kauneid kohti uudistada. Ja miks ka mitte Laitse rallipargis käia.

Ikka ei suuda ära harjuda, kui lihtne on piiri yletada, meenutades neid pikke tunde piiri aares eelnevatel aastatel. Yhel aastal pidin koguni Eesti / Läti piiril reisilt maha jääma, kuna  pass oli sattunud musta nimekirja (peale passi kaduma minemist ja taas yles leidmist).

Seekord tegime piiril väikese peatuse, et netti minna. Oli vaja otsida üles Jana õe telefoninumber, aga ta saatis ise sms-i.

Riias oli tore taas Jana õe Gitaga ja ta tütre Lauraga kokku saada, juttu ajada ja head toitu maitsa.  Ka Laura kallim Kostja tuli õhtul tervitama.  Muuseas, spagetti vorstikastmega, kabatsoki ja basiilikaga ning ploomikook olid väga maitsvad. Nyyd aga magama, kuum on, aga ehk saab sõba silmale….

Veel pilte tänasest:

Kogu reisi pildialbum:
http://picasaweb.google.com/rein.laaneser/Jarereisib10

Sõiduteekond:
http://www.everytrail.com/view_trip.php?trip_id=741289

Ilm on pilves +19C. Vahepalaks peatume Orleni bensukas, tangime ja joome head masinakohvi (Espresso Poola moodi). Teel on tunda, et sõnnikuveo hooaeg on alanud ka Poolas. Kusjuures keegi tegi heina. Ilmselt juba 2. kord sel suvel neil, naljakas ikkagi. Eestis koristatakse sel ajal vilja. Vahepeal tuleb päike välja, +22C on sooja. Läheb palavaks, aga mida enam kodu poole, seda enam pilve läheb.

13:36 juba sajab. Mõnus on vihm üle hulga aja. +17C ainult. Sadu kaua ei kesta, pool tundi umbes. 15:01 oleme Leedus. Sõitnud oleme siiani 5694 km. Tangime Statoilis, diisli liiter maksab 4.2 Litti. Taevas läheb aina tumedamaks ja 16:20 juba sajab. Oleme eilsest saati kuulanud Eesti Raadio saate lindistusi erinevate puude kohta. Nii huvitav. Kuni Lätini sajab igatahes vahelduva eduga.

20:05 oleme Lätis. Juhhuu!! Vihm on üle jäänud. Öhk +17C. Kodu aina läheneb. Statolist mõned jäätised ja kohvi. Hea kodune tunne. Ja mis põhiline, läti beebi porgandeid isegi müüdi Statoilis.

00:22 Läbi vihma ja pimeda oleme jõudnud Eestisse. +12C. Lõpuks ometi kodumaal! Sõidetud on eesti piirini 6247.
01:53 Ahja. Tagasi!!!

Sõidame Alpides jälle. Õhk on natsa jahedam. Nii mõnus… Juhuuu… 11:05 oleme Austrias. Väjas on veits pilvi, +17C. Taas tunnelid. Grazis oleme 12:51. Teeme peatuse suures kaubanduskeskuses nimega MurzPark. Kolame poodides, sööme McDonaldis (hinnad on odavamad kui Veneetsias). 16:05 jätkame sõitu.

Selle reisi jooksul on meil kulunud 2 paari jalanõusid. Mõlemal plätud katki. Reinu omasid saab veel ehk parandada. Ja fotokas kukkus ka maha ning välklambi kaas läks kakti. See on nii, kui laenatud asi on kaasas.

Kell 18:00  sõidame mööda Viini  ostukeskusest, kus me tavaliselt Helduriga käime. Nöök. Vahepeal on ilm üsna pilve läinud, aga temperatuur on +27C.
19:28 oleme Mikulovis +22 C, päike on loojumas. Sõitnud oleme siiani 4757 km.

Tangime bensukas, teenuse juurde kuulub ka akende pesu, anname pesijale tüdrukule viimase EUR mündi. Väljas on +21C. Varssavi on pikk tee. Sööme autos Itaalia vorsti ja Austria saia. Tsehhi kiirtee on igatahes raudteelaste poolt maha pandud vist… Mingis bensukas võtame vahvleid ja kohvi – tsehhi mõistes espresso on suur kruusitäis kohvi.

22:52 oleme Poolas. Muudkui sõidame ja sõidame. Enne Varssavit tahaks öömaja leida.

Parkimismajas maksab 1 tund 4 EUR, aga seal lähedal tänaval esimene tund 1 ja järgnevad tunnid 2 EUR.  Jalutame linna mööda. Vaatame ilusaid maju, käime katedraalis sees. Ostame toidukast vette ja natuke süüa. Teeme pargis pikniku ja toidame tuvisid, neid oli seal küll mitusada.

Liikluskultuur Itaalias on küll väga erinev. Juhid on meie põhjamaalase jaoks suht närvilised. No ja väike mõlk käib ka korraliku auto juurde. 13:53 asume teele Veneetsia suunas. Õnneks on natuke pilvisemaks läinud, aga sooja on ikka peaaegu +30C. Tangime. Tankija on Antonio Banderase nägu. Ostame koju ülipikki spagette ja Itaalia kartulikrõpse, jäätist.  Jube palav on endiselt, sulame.

Veneetsiasse jõuame 17:50. Endiselt on kuum. Paneme auto parkimismajja. 0 – 24 tundi maksab 24 EUR. See selgub muidugi hiljem. Kõnnime seal kaua ringi ja eksleme tagasiteel, aga lõpuks oleme väsinud ja valutavate jalgadega autos, parkimismaja 10. korrusel. 21:12 sõidame Veneetsiast edasi. Sihiks kodutee.  Siiani oleme sõitnud 4023 km. Palju sõita enam ei jaksa, otsime ööbimiskoha. Kella 23 paiku leiame suhteliselt kõrvalise kohas Allemon Cello linnas, kus magame autos…

Firenze ja Veneetsia Gallery:

Tangime. Diisli liiter 1.49 EUR. Kohvikus võtame kaks croissanti (sooja) ja 2 kohvi. See on aga ülikange itaalia espresso. Joon piima peale autos…

Tundub, et itaallased armastavad tunneleid. Nagu Norras. Kell 13:30 näitab kraadiklaas +26 C. Mõni üksik pilv on taevas. Muudkui praeb. Vahetasime ühes bensukas riided lühemate ja õhemate vastu, aga ikka on palav. Läbime vähemalt 40 tunnelit kui mitte rohkem, et mere äärde jõuda. Ümberringi on ilusad metsased mäed, mitte eriti kõrged.

14:00 jõuame Savonasse, Vahemere äärde. Linnas on kohati “mõnus” kassi pissi lõhn. Otsime kohta, kuhu auto panna, et randa minna. Leiame, kuid rand jääb siiski suht kaugele. Kuuma on üle +30 kraadi. Rannas on kohtutavalt palju rahvast. Rein käib lõpuks ka vees, kibesoolane oli.

16:40 otsustame kämpingut otsima hakata. Selleks tuleb kõigepealt turismiinfo leida. Loomulikult on see suletud. Asume siiski teele ja leiame ühe hotelli töötaja juhatamise peale ühe kämpingu, aga seda ei võta, kuna on väga kallis. Sõidame läbi Genna, Toscana, mööda kiirteed. Mäed on ainult ühes küljes, muidu maisipõllud ja heinamaad. Meie sihtmärk on Via Reggio, millest GPS meid sujuvalt mööda juhatab.

20:44 jõuame Pisasse. Öine linn on nii ilus. Jalutasime 2 tundi ringi ja tegime pilte kaameraga pimedas. Kahjuks filmida ei saa. Aga nüüd on jälle öömaja probleem. Magame taas autos.

Hostel Evianis

2-ne tuba ja hommikusöök maksab 42 EUR. Kusjuures prantslaste hommikusöök on ikka nadi mis nadi. Aga toaaknast avaneb vaade otse järvele. Parimat kohta pole lihsalt võimalik leida. Kõht täis, asume uuesti teele…

Evian

9:40 Ilm on pilvine, +16C. Varsti tuleb aga päike välja (kohati on taevas isegi sinist näha). Pargime auto parimismajja (kaks tundi 1 EUR) ja jalutame tunnikese linna peal, ostame paar suveniiri, teeme pilte ja filmime. Ja siis teele Shamonix poole.

Teel Shamonix

Aquille du Midi

Mööda mägesid ronime autoga aina kõrgemale. 13:24 oleme kohal ja päike paistab, + 17 C. Seal sõidame tõstukiga mäkke (38 EUR pilet) ja olemegi ˇ3000 m kõrgusel. Üleval aga on udu, hiljem hakkab koguni lund sadama. Mont Blanci mäge, mida tulime vaatama, sisuliselt ei näe. Aga kohutavalt külm on ja kõrgus teeb olemise nii halvaks, et palju olla ei jaksa.

Mont Blanci vallutamas

Tuleme alla tagasi ja sööme prantsuse kohvikus prantsuse creppe ja joome kohvi (20 EUR). Huvitav süsteem on siin. Paljudes kohtades ei saa kaardiga maksta, kui summa on alla 15-20 EUR. Mis parata. Seekord aga siis vedas.

mont blanc liustik

Kohutav väsimus on kallal. Kell on 19:04. Temperatuur +12 C. Sõidetud on nüüd juba 3077 km. Sõidame läbi 17 km-se tunneli ja oleme 19:44 Itaalias.

Itaalias

Chambave lähedal ööbimas

Siin on temperatuur juba +17C. Ilm suhteliselt selge ja läheb soojemaks. GPS seade paneb segast algul, vahetame mälu välja ja töötab taas. Hakkame ööbimiskohta otsima, aga see polegi nii lihtne. Kämping, mida otsime jääb leidmata, kuna hinnad on nii soolased. Muudkui sõidame ja otsime. Lõpuks saab kannatus otsa ja leiame kusagil linna ääres suhteliselt maakohas Chambave ja Marseilleri lähedal spordi- ja puhkeala. Aia sisse murule paneme üles oma telgi ja jääme magama. Kõrval on suur tee ja autod sõidavad öö läbi. Aga õnneks jääme siiski magama, väsimus võtab oma…

Bürs, Austria

Ärkame kohas nimega Bürs. Siia sattusime öösel, kui otsisime kämpingut peatumiseks ja ööbimiseks. Selle kohta leidsime tee ääres oleva sildi kaudu. Kuna oli öö, siis ei olnud kelleltgi luba küsida. Sõitsime sisse ja jäime autosse magama.

Bürs, Austria

Läbitud on siiani kodust alates 2563. Ümberringi on Alpid. Nii ilus. Kämpingut pidav tädi võtab 1/2 öö eest ainult 5 EUR. Magasime ju autos, sest telgi üles panekuks oli rohi üsna märg. Bensukast võtame kohvi. Automaat annab topsitäie 1 EUR-iga. Ja edasi Prantsusmaa poole. ~ 500 m kõrgusel sõidame. Ilm on ilus. Päike paistab, +16 C. 09:30 paiku oleme Lichtensteinis. 9:17 tagasi Šveitsis.

10:58 Kõrgus 1336 m. Oleme via Alpial e Alpi teel. No ja kõrgus muudkui kasvab iga meetriga.11:14 1618 m juba. Ümberringi lehmad, kitsed, kõigil kellad kaelas.

Sveits, Alpid

Kontsert missugune. Videokaamera on küll üks nuhtlus ma ütlen. Selge ju, et sa kõike ei filmi… Või siiski…
11:27 2002 m kõrgusel.

Oberalppass

Joome kohvi ühes hästi kõrgel asuvas kohvikus, läks vaid 6 EUR kokku. Koha nimi on Oberalppass, kohvik on Ustria Alpsu.

Alpi teel

Ronime mäe otsa, väga ilus vaade. Külm on. Vaid +12 C. Kõik riided (peaaegu) saavad selga aetud. Ja siis hakkab sadama. 

Furka

Kohas (tõenäoliselt) nimega Realp Furka piirkonnas, satume autoga raudteele – sõna otseses mõttes. Oleks nagu rong-praam.  Ostsime pileti ja tuli sõita lahtisesse vagunisse. Ning siis viis rong meid tunnelisse. Just paras aeg vorsti söömiseks. Kui välja jõuame, enam ei saja. Teisel pool tulime maha kohas nimega Oberwald (Tõenäoliselt)

15:46 oleme Sionis, kõgrus vaid alla 500 m. Päike paistab +21C. Ja teele jäävad ilusad viinamarjaistandused mäekülgede peal.

Pikniku koht

Linna lähedal voolava jõe ääres tegime pikniku. Nagu ikka sai paar kivi kaasa korjatud.

18:11 Montreaux. Enne seda mais ja õunad, viinamarjad, endiselt kasvuhooned. Käime kohalikus ostukeskuses süüa ja koju magusat ostmas. Hindadest pole aimugi, kuna kohalikku kurssi ju ei tea. Aga kaardiga sai edukalt maksta. Välja tulles selgus, et sajab tugevalt vihma. Mõnna…

19:27 olema Prantsusmaal. Ikka sajab, +16C. Sõidame Eviani poole, mööda Genfi järve äärt. Järvel on luiged, vesi on hästi roheline. Ilm läheb aina mõnusamaks, justkui torm mere ääres. Tuul, vihm, lained, +14 C. Nagu Galilea järv.

Genfi järv

19:46 Oleme Evianis. Otsime kohta ööbimiseks. Hotellid on kallid, otsime odavamat kohta. Viimane võimalus on üks hostel. Õnneks oli seal vaba tuba. Kella 10-st saame magama… Saame korralikult välja puhata.

Schwarzau

Sess on läbi. Alustame oma teekonda tagasi, aga mitte otse Eesti suunas, vaid üsna korraliku ringiga läbi Šveitsi, Prantsusmaa ja Itaalia. Alustame oma teekonda Shelli tanklas, kell on 15:32. Ilm on ilus, +22 C, päike paistab.

Berndorfis ostame Spar’ist piima ja leiba. Kaardiga maksta taas ei saa. See on siin vist üldse toidukate probleem.

Schwarzau

Sõidame mäegesid vallutama. Teed on nagu Haanjas ja paksult motikamehi täis. Mõni jalgrattur ka eksib vahel sekka. Aga autosid näeb vähe. Kõnnime ringi Schwarzau looduspargis. Kahuks selle mäe tippu ei jõua, mida algselt otsisime, aga 700 m kõrgusele küll. Üsna metsik loodus on ümberringi, aga kaljud on hästi ilusad. Tekib mõte ka Ramsaus ära käia. Ikkagi kuulus koht. Ilus, mäed heinamaadega, ilusad majad jne. Eks talvel on siin tihedam elu ja tegevus. Pidevalt sõidame mägede vahel. korra on kõrgus 755m.  Ja siis võtame suuna Innsrbucki peale.

Ramsau

Teel peatume, sööme, ja ajame muid vajalikke asju. Bensukas on kohv üle mõistuse kallis 2.90 EUR. Kiirtee. Ühtäkki oleme Saksamaal, sest kiirtee läks läbi Saksamaa. Kõrgus muudkui kasvab. Tunnelid on pikad, pikad, pikad… Üle 1200 m kohati.

Tšehhi Motellis

Kell on juba üle kesköö ja tahaks puhata. Leiame lõpuks Motoresti motelli suurest teest pisut eemal. Öö kahele kolmeses toas maksab 40 EUR. Ilusam ja uuem motell kui Poolas, kuid hinna sees pole hommikusööki. Lisaks avastasin padjapüüri seest elus kimalase, kes tidedalt sumisema hakkas, kui üritasin magama jääda. Õudne – loomaaed elutoas!

Motelli juures

Hommikul hakkame sõitama 08:21. Magaks aga veel… Ilm on kohati pilves, +19 C. Tegime Shelli tanklas peatuse, panime priimuse üles ja jõime-sõime hommikust. Mida rohkem lõuna poole jõuame, seda soojemaks läheb. Kell 9:55 on juba +22C. Aga Tšehhis on samuti maisipõllud ja isegi päevalilli õnnestus näha.

Mikulovisse jõuame 10:20 ja Austria 10.30 – Lõpuks!!!
Sõidetud on juba 1676 km.
Kiirtee vinjett maksab 7.70 EUR. Sõidame esialgu mööda väikeseid teid ja ja hoiame seekord kokku. +24C ja mõni üksik pilvetups taevas. Selline on ilm Austrias. Vana hea tuttav tee. Päevalilled, mais, tuulegeneraatorid. Üles väikelinnas müüakse tänaval kõrvitsaid nagu Peipsi ääras sibulaid.

Austria piiri ääres

11:52 jõuame Viini. +25 C. Juba on tõesti kuum. Nüüd juba +27C ning veelgi hullem. Teeme bensukas peatuse. Rein joob espressot ja mina jääkohvi. Kõrval asuvast sakslaste säästukast (PennyMarket)  ostame Reinule hambaharja ja muud vajalikku. Enne kahte oleme Mödlingis. Loksume traktori taga mööda peatänavat, tundub et tol papil pole kuhugi kiiret, justkui kodus oleks. Sõidame mööda.

Vana hea Heiligenkreuz. Ja olemegi Haus Edelweissis 14:30. Lõpuks ometi. Sõidetud on kodust 1781 km.

Krakovi kindlus

Stardime motellist Varssavi poole kell 10:18. Wyszków on koha nimi, Zajazd Noclegi ööbimiskoha nimi. Viisakas igati, ainult müra oli palju. Ilm on täna ilus, taevas on selge, vist tuleb soe päev / praegu +15C. Soovitan kõigile 70-deniseid reisipõlvikuid – jalad ei ole paistes isegi peale 14 tundi. Kuulame EKNK ülistuslaule., sööme porgandeid. Meie Jänes porkse ei tahtnud…

Varssavi sai läbi 10:36.  Läbitud on 955 km. Tekib mõte vallutada Krakov. Teele.  Peatusime ühes LukOili tanklas, sõime Poola jäätist. Esiklaas putukatest puhtaks ja edasi. Kohvi ei tahagi.  Mida rohkem Krakovi poole, seda künklikumaks maastik läheb. Meenutab koduselt Lõuna -Eestit. Aga ilus on. Põllud küngastel vahvalt mitmevärviliste triipudena ja külad oru põhjas. Siinkandis on vili juba koristatud, ainult mais veel kasvab.

Krakovi raekoda

14:57 Krakov. Tangime bensukas. Diisel Ultima liiter maksab 4.74 PLZ. Pargime auto vanalinna ja teeme pika jalutuskäigu. Krakovi vanalinn meenutab natuke Viini, kuigi on tagasihoidlikum. Tänavamuusikud kindluse lossihoovis, etteasted jne jne. Sööme lõpuks lõuna- ja õhtusööki 2-1 kohvikus nimega Alter Ego. Maitsev oli.

Hakkame Mikulovi poole sõitma 18:07. Kiirtee maks on 6.50 PLZ. Maksame kaks korda. Teisel korral pole tädil kaardilugejat, seega tuleb jälle zlotte kulutada. Lõpuks võtame ühest bensukast kohvi. Senikaua kui sabas seisame, on see loomulikult ära jahtunud. Poola hirv sai ka ära nähtud. Seisis seal enne bensukat tee ääres, sarved laiali ning heinad suunurgast tolknemas. Rein arvas algul, et on mingi kuju… Aga võta näpust.

21:33 Poola sai läbi! Oleme lõpuks Tšehhis. Vinjett kiirtee jaoks maksab 16 EUR, aga kehtib terve kuu (seega ka tagasi tulles). Läbitud on nüüd 1434 km.

Piduritega on mingi jama tekkinud. Paar korda on visanud jubedat kummi kärsakat. Teeb murelikuks.

Krakovi pilte veel…

jare reisib sõit algab

Spidomeetri näit nulli ja sõit algab. Sõit Austriasse kooli ei saa läbi ilma Läti, Leedu ja eriti Poolata. Paraku. Alustasime sõitu 9. aug 2008 kell 08:22. Marsuut on Ahja – Põlva – Võru – Ruusmäe – Murati. Siis juba läti piir ja ei saa me läbi Lätita. Ilm Eestis oli +15, pilves, Lätis +18, vaheldumisi päike ja vihm ning üsna tuuline. Lätis jõime ühes kohvikus kohvi, sõime värskelt küpsetatud kohupiimakooki. Maksta sai kaardiga – voilaa. Kook oli nämma.

Valuuta arvutamine pole meie kõige tugevam külg, erti tehes seda Samsungi moblaga. Kilomeetri näit Bauskas on 342. Siis Statoili bensukas, vana hea läbiproovitud variant. Jõime-sõime ise ja andsime ka meie hobusele juua. No Karumsi kohuke on ikka põhiline. Rein leidis bensukas ka Wifi üles ja sai Ardo läpaka tööle. Päike kõrvatab mis kole! Aga kollasel jänesel on savi, tema ripub kenasti peegli kõrval ja kiigub. 14:28 Aidaa Bauska!

14:42 Tere Leedu! Ja ei mingit passikontrolli. Osaliselt koristatud viljapõllud, valmiv mais. No maisipõlde pole Eestis ammu näha olnud. Loeme kooli jaoks valjult raamatut ette. Palju keerulisi sõnu, kurk jääb valusaks. Algul tundus, et ühtegi toonekurge Leedus ei näe.  Või siiski, Enne Kaunast oli äsja küntud põllul koguni 30 lindu.

Kuulame Hannest ja Co-d, Timo Liget. Mõnus eestikeelne ülistusmuusika.

Poolas enna Varssavi

18:06 Oleme Poolas. Ja ikka ei mingit passikontrolli. Aitäh Shengen! Teemärgistus on värskelt uuendatud. Kõik kohad on piiril rekkasid täis. Üks meie ees näiteks  pidurdab mäest alla sõites… Tee ääres karjamaadel on üllatavalt pallju lehmi.  Aga vilja pole veel koristama hakatud, kui üldse, siis vähekene. Peatuspaik Bar Tir-Port on vaha hea söögikoht Poola piiri lähedal. Sõime praadi ja päris maitsev oli. 7km pärast on Suwalkit. Poolakate arusaam linnakujundusest on päris hämmastav. Kirjud majad, tihe putkamajandus.

Peale Augustowit pani GPS seade pillid kotti ja hakkas udu ajama. Õnneks restart seadmel tõi mingisuguse pildi taas ette… Teel Varssavi poole nägime ühte ilusamat päikeseloojangut. Üritasime pilti teha. Kuidas õnnestus, selgub hiljem. No ja lõpuks hakkab Poolas ka sadama. Taas näeme ka rekkameeste nahaalsust. Üks tahab mööda trügida ja annab signaali. Sõida või kraavi, et eest ära saada. Ja lõpuks sõídab ta mööda küll, aga jääbki meie ees sõitnud teise rekka sappa. Ei vea…

Poolas hostelis

Aga ööd on siin tõesti mustad. Seekord poolkuuga. Varssavini pole palju jäänud. Ööbime teeäärses motellis kohas nimega Wyszków. Kell on õhtul 10 läbi kohaliku aja järgi. Tuba kahele maksab 120 PLZ. Maksta saab õnneks kaardiga. Super. Ja hinna sees on ka hommikusöök. Munapuder, võisaiad, ja ülla-ülla – lahustuv kohv. Mmmm.

Kaks jumalateenistust järjest pühapäeva hommikul, see polegi just mitte kerge. Eriti, kui on vaja mõlemas jutlustada ja seda mitte emakeeles, vaid inglise keeles. Õnneks jutlused sujusid kenasti. Jutluste jaoks oli valmis pandud ka 6 pilti, aga need toimisid esimese jutluse, mitte teise ajal.

Jutlus puudutas teemat osavõtt, pühendumine. Jutluse märkmed on inglise keeles. Nii jutlus kui ka muusika salvestati, ja meil õnnestus saada plaat.

Peale esimest teenistust oli Kathy vastuvõtt. Äärmiselt armas oli näha inimesi teda tänamas (samuti ka teenistusel tänamas) tema töö ja teenistuse eest. See liigutas lausa südamepõhjani. Ei oska arvatagi, mida võis ta abikaasa tunda, teades, et naine on otsustanud minna ära teisele tööle ja tuleb tagasi vaid kord nädalas. Jumal õnnistagu Kathyt väga.

Peale teist jumalateenistust oli koos paljude sõpradega ühine pizzasöömaaeg PizzaHut restoranis. Peale seda veekord Wal-Mart kaupluse ja Hastings kaupluste külastamine.

Õhtul oli meeldejääv vesper, kus laulsid eestlased ja esines Paula ülistustantsuga, koos ühe noorega. David salvestas selle kaameraga üles. Laulsime neljakesi: Jana, mina, Tairi ja Steve, kes oli valmis Eesti keeles proovima. Laulsime kaks laulu, mis on tuntud ka inglise keeles, ja ühe eestikeelse laulu: Mu süda, ärka üles. Teenistus oli armulauaga, üsna vabas vormis, isegi riietus oli pastoril täiesti “casual”.

Õhtlul oli Potlock, osaliselt meie ärasaatmise puhul. Toodi mitmeid kingitusi ja andsime ka ise need üle, nt shokolaadi ja kohvi. Debbie tõi Shela plaadi. Javier ja Lauri Oklahoma muusikali, mis oli küll võrratu.

Hea oli hiljem jätta inimestega hüvasti, lootes ka kohtuda hiljem. Jumal teab, keda meil selles ilmas õnnestub näha, aga taevas kindlasti.

Tulsa kesklinn hakkas juba andma mingi Ameerika linna mõõdet mõne kõrgema ärihoonega. Aga üldiselt on see suur tööstuslinn nagu vist suurem osa selliseid linnu. Elamurajoonid on äärelinnas.

Will ja Sandy viisid kõigepealt vaatama Tulsa Esimest Metodisti Kirikut, kus ka Steve ja Debbie nüüd käivad jumalateenistustel. Õnneks tuli keegi ja tegi meile ruumid lahti. Jumalateenistuste saal tundus küll oma tumedate klaasidaga hämaravõitu, aga küllap kompenseerivad seda valgustid.

Boston Avenue Methodist Church on võrratu oma suurejoonelise arhitektuuri poolest. Kirik ei jäta just kuidagi tagasihoidlikku muljet. See on samuti täiesti kesklinnas asuv kirik.

Äärelinnas asus aga Asbury United Methodist Church. Üks suuremaid ja moodsamaid, mida üldse olen näinud ja muidugi suurim kirik, mida reisi jooksul nägime. Saal jätab, nagu selliste suurte kirikute puhul ikka, pigem kontsertsaali mulje, aga orel, mida keegi parasjagu harjutas, jättis täiesti vapustava mulje selle häälega, mida see instrument teha suutis. Parasjagu mängis keegi seal mingit pala, imiteerides oboed või klarnetit ning keelpilliorkestrit. Kõla oli vapustavalt ilus ja selle kõrval on kohutavalt kurb mõelda, et Tallinn investeerib ajalukku ja saab küll tunnustuse eliitorganistide poolt, aga ei puuduta kuidagi tänapäeva inimest. See instrument seal aga andis vägagi modernse kõla ning võib ainult ette kujutada jumalateenistusi, kasutades selle instrumendi võimalusi. Samuti olid seal laval näha puldid, mis viitasid suurele muusikute orkestrile. Kuulu järgi ongi seal linna parimad muusikud pühapäeval mängimas Jumalale kiitust, suurem osa neist oma igapäevatöö kõrvalt heategevusena.

Peale seda käisime poes Bass Pro Shops (www.basspro.com) ehk Kala- ja jahipoes. See oli nüüd küll rohkem muuseum oma võrratute topiste ja muude kaunistuste ja kujundustega. See on kett, mis on igas suures linnas ja kuulu järgi igas linnas omamoodi kujundatud. Pood tundus olevat väga populaarne ja pühendunud väljas vaba aja veetmisele, põhiliselt kalastamises ja jahinduses. Saada oli seal kaupa kalasöödast ja jahisokkidest relvadeni ja kalapaatideni välja. Samas oli ka lastele püssilaskmise võimalus. Püssid olid muidugi elektroonilised.

Lähendal oli ka Mehhiko restoran Los Cabos, kus käisime söömas mehhiko toitu, kes wrappi, kes tacot, kes muud. Steve ja Will tegid taas välja teistele. Siis käisime veel ühes poes – Kristlike raamatute poes Mardel. Käisime ka korra Steve ja Debbie kodus, kus nad praegu (veel enne kolimist) elavad.

Õhtu eel viis Will meid tagasi Bartlesville Javieri ja Lauri juurde. Neil on tore kodu kohaliku lennujaama (platsi) lähedal. Maja on seest üsna omapärase kõrge eluruumiga, lisaks ilusad toad, puust seinad aga tähelepanuväärne on see, et jõulukaunistused olid veelväljas ja jõulupuu sees. Meie jaoks üsna ebaharilik, kuna jõulud on juba läbi. Pakuti maitsvat praekana pastaga. Hubane ja mõnus kodu, vahvad koduloomad (2 koera, 2 kassi), tore ning pingevaba (peaaegu) õhkkond oli.

Õhtul tagasiteel kuulasime Blind Boys of Alabama plaati ja saime enam-vähem normaalsel ajal magama.

Hommikul avanes mul võimalus võtta aega kirjutamise jaoks ja sain nii jutluse tõlkimisega ning sellele piltide lisamisega ühele poole. Sellega tekkis küll väike segadus, nii et pidin siiski võtma aega, et käia kirikus ja seal failid uuesti saata. Steve võttis meie jaoks aega ja tõi meid Billi juurest kirikusse, kus kohtusime Willi ja Sandyga.

Will ja Sandy viisid meid Woolaroc muuseumi. (www.woolaroc.org) See ühe Bartlesville kuulsatest Phillipsi vendadest, Frank Fillipsi poolt rajatud muuseum on muidugi võrratu indiaani muuseum, kus on suur väljapanek piltidest, kujudest. Muuseum asub ise kaljude ja metsade ja järvede keskel sealt ka nimi sõnadest Wood, Lake, Rock – Woolaroc. Suur maja on avatud, aga suvel on sal veelgi enam vaadata. Muuseumi maja juurde jõudmiseks on vaja autoga sõita praktiliselt läbi karjamaa, kus on piisonid ja muud rohusööjad loomad. Samuti on muuseumi piirkonnas üles seatud indiaani püstkojad.

Muuseum on tõesti äärest ääreni täis pilte, topiseid ja kujusid kohalikest indiaanlastest, loomadest ja lindudest. Isegi relvadest jne. Muuseum asub ühe kaljuse mäe otsas, kust avaneb võrratult kaunis vaade alla järvele ja võib vaid arvata kui kaunis on seal suvel. Suvel on ka lahti teatud muuseumi ruumid, mis on praegu talvel kinni.

Õhtul jõudsime Debbie ja Burti koju, kuhu millegipärast Will ja Sandy ei olnud sisse kutsutud ja teretulnud. Nägin, et see puudutas neid ka ja tekitas piinliku olukorra. Nemad tõid meid ära, aga sisse neid ei kutsutud. Tegelikult olid kutsutud hoopis Javier ja Lauri, aga nendega oli meil ju aeg laupäeval plaanitud. Küllap hoiavad nad kinni mingitest kindlatest reeglitest, millest on meil raske aru saada.

Debbiel on vist tõesti Bartlesville kõige roosam maja, värvitud roosaks, sees oli palju nipsasjakesi, aga vahva asi oli piljardilaud, mille taga mängides ei olnud lootustki olla natukenegi võrdväärne partner Burtiga.

Plaan oli mängida ka doominod, aga olime selleks piisavalt väsinud, et seda kaasa mängida. Alguses olid ka David ja Tauno meiega, siis viis David Tauno kella 7-ks kirikusse noortekale. Sõime niisama salatit, saia ja ajasime juttu. Javier viis meid koju Billi juurde.

Presentatsioon toimus taas samas alumisel korrusel olevas kirikusaalis. Näitasime taas Tairi lastevideo tervitust, kus Kukupai laulab. Samuti näitasin seekord EMK Teoloogilise Seminari presentatsiooni. Tairi rääkis pensionäride ringist ja täiskasvanute õppest, Jana taas naisvaimulikest ja armeeteenistusest.

Peale lõunat saime kokku Shannon Lemmons’iga VIM gruppide koordinaatoriga (Coordinator of International Missions) Oklahoma Cityst. Ta sõitis siia Oklahoma Cityst, et meiega kokku saada. Arvan, et ta oli kutsutud Bartlesville koguduse poolt. Shannon oli huvitatud gruppide saatmisest, ja ta oli valmis saatma veel VIM gruppe. Uurisime, kas oleks võimalik saada veel ühte gruppi suvel ja ühte talvel, mis oleks meditsiinilise misjoni grupp. Jääme ootama tulemusi….

Järgmine koht oli Oologah Metodisti Kirik, kuhu viisid meid Will ja Sandy. Nad näitasid meile korra väljast oma praegust kodukohta. Sealt viisid nad meid vaatama Will Rogersi, Oklahoma ühe kuulsaima näitleja Memoriaalmuuseumi. Seal oli huvitavaid pilte ja videosid ning muid multimeedia materjale inimesest, kes on teinud kuulsaks oma kodulinna. Teme tuntuim lause oli “Ma ei ole kohanud inimest, kes mulle ei meeldiks…”. Vägagi tahaks lugeda sellest inimesest veel. Hammastav, et ühest inimesest, pealegi näitlejast on tehtud selline grandioosne memoriaal. Sellist ei ole küll ise näinud.

Oologah Metodisti kirikus olid meid vastu võtmas hämmastavalt uuriva pilguga kaks abielupaari. Üks paar oli kohalikud farmerid. Jouline nii mõndagi elus näinud tüüp. Kindlasti inimene, kelle nö koorekihi all võib olla nii mõndagi peidus. Samuti kohtusime pastoripaariga, kes pidi aga ära minema. Käisime koos söömas Sämmi pizzabaaris ja siis läksime tagasi kirikusse, kus oli presentatsioon vaid selle abielupaari jaoks. Nad olid aga selle tulemusena huvitatud vägagi misjonireisiga ühinemisest. Loodame parimat. Lahkusime usun et heade tuttavatena. Will ja Sandy aitasid suhete soojenemisele ja usalduse tekkimisele suuresti kaasa.

Juba sinnasõit oli teise maastikuga, vahemalt nii tundus. Tegelikult me muidugi palju maastikku näha ei ole saanudki, sest päevad on möödunud üksnes kohtumistega, poodide ja söömistega. Linna jõudes läksime kohe Osage Tribal Museum ehk Osage rahva suguharu muuseumisse. Seal oldi üllatunud, et oleme Eestist, sest nad tundsid kedagi Eestist (naabrinaise väimees). Nad isegi helistasid talle, aga ta oli just paari nädala eest ära Eestisse tulnud. Maailm on ikka nii väike!

Muuseumis oli meile teed näitamas üks väga vitaalne suguharu liige, muuseumi juht. Osage rahva lugu on äärmiselt huvitav ja tasub uurimist, ning kui võimalik ka laiemalt Amerika rahvaste ajalooga tutvumist.

Kaisime söömas Pawhuskas olevas kuulsas grillimajas Bad Brad’s BBQ. Toit oli väga hea, eriti okra, aga ka vürtsikas vorst.

Sealt edasi viis Wayne meid vaatama pikakõrrelise preeria looduskaitseala – Tallgrass Prairie Preserve. http://www.okprairie.com/Grasses.htm. Looduskaitsealal ei ole mitte ainult preeria vaatamisväärsuseks, vaid ka piisonid, päris preeria piisonid. Neid on päris palju. Käivad karjas. Loodus on lihtsalt hämmastav. Ka ilm oli lihtsalt võrratu. Käisime vaatamas ka kohalikke naftapumpasid. Wayne seletas, kuidas need töötavad, aga asi on veelgi uurimist väärt. Piisonid, keda preerias looduskaitsealal nägime olid väga vapustavad oma rahuga ja ükskõiksusega selle vastu, mis toimub nende ümber. Meie lihtsalt polnud nende menüüs.

Wayne on ise olnud ja on ka edaspidi Lions klubi liige ja töötab seal looduskaitsealal vabatahtlikuna kord kuus, on läbinud kursused ja teab preeriast rääkida vägagi palju.